V nädal - Võrgusuhtluse eripäradest
Viiendal nädalal valisin arutlemiseks Virginia Shea 1. käsu - "Ole inimene" ning seda seetõttu, et pean seda kõige olulisemaks ja ka kõiki muid käske tegelikult enda alla hõlmavaks.
Täpsemalt tahan antud teema all käsitleda emotsioone ning nende väljendamist internetisuhtluse teel. Nimelt (nagu ilmselt väga paljudel minuealistel) leiab enamus suhtlust sõpradega ja kolleegidega aset Interneti teel, kas siis sotsiaalmeedia või e-maili kaudu. Samuti tunnen end võõrastega (nt asutused, a'la arstile aja panek) suhtlemisel kõige mugavamalt, kui saan seda teha kirjalikult, sest see annab mulle võimaluse hoolikalt läbi mõelda, mida soovin öelda. Sellistes situatsioonides ei näe ma otseselt Interneti kaudu seda tehes ühtegi negatiivset külge (võib-olla ainult see, et kui teisel osapoolel koguneb palju e-kirju, siis ei saa vastust nii ruttu kui helistades või kohale minnes), sest vestlust on hiljem alati võimalik tagantjärele kontrollida/taasesitada ning sellises kontekstis tihtipeale ei oma emotsioonid väga suurt rolli - tahetakse kokku leppida konkreetses asjas/soovitakse küsimust mingile vastusele ja sellega suhtlus lõpeb.
Seevastu on oluline roll emotsioonidel just sõpradega Internetis vesteldes ning õnneks on selletarbeks leiutatud emotikonid. Leian, et need on tegelikult üsnagi tänuväärsed asjad - palju (eriti nooremana) on mul olnud situatsioone, kus just emotikonide kasutamata jätmise tõttu olen arvanud, et inimene mõtleb midagi kurjasti/tuimalt ning olen seetõttu kas tujust ära olnud või jõudnud mõelda enda jaoks mingi hullema stsenaariumi, kui olukord seda tegelikult väärt on. Ma ei arva, et emotikone peaks kasutama suurtes kogustes, kuid kaheti mõistetavate lausete lõppu võiks minu arvamusel (sellest meeletult laiast valikust) lisada kas või ühe oma tundeid/tuju väljendava smaili. Küll aga on inimestel erinev maitse ning paljudele neid kasutada ei meeldi. Oma suhtlusringkonnas pikapeale tekib ikka arusaam sellest, kes viitsib emotikone rohkem ja kes vähem kasutada, kuid uute tutvuste puhul võib see esialgu arusaamatusi tekitada.
Teisest küljest on mul aga hea meel, et emotsioonide välja näitamine nn kohustuslik ei ole - vahel ongi tegemist olukorraga, kus ärritutakse ainult hetke emotsiooni ajel ning juba varsti on olukord ununenud. Samuti tööalaselt nt kliendiga meile vahetades on vahel ärritumine kerge tulema, kuid ega e-mailiga neile vastates seda välja ju ei näita ning eks see kokkuvõttes palju õigem ja parem lahendus olegi :)
Täpsemalt tahan antud teema all käsitleda emotsioone ning nende väljendamist internetisuhtluse teel. Nimelt (nagu ilmselt väga paljudel minuealistel) leiab enamus suhtlust sõpradega ja kolleegidega aset Interneti teel, kas siis sotsiaalmeedia või e-maili kaudu. Samuti tunnen end võõrastega (nt asutused, a'la arstile aja panek) suhtlemisel kõige mugavamalt, kui saan seda teha kirjalikult, sest see annab mulle võimaluse hoolikalt läbi mõelda, mida soovin öelda. Sellistes situatsioonides ei näe ma otseselt Interneti kaudu seda tehes ühtegi negatiivset külge (võib-olla ainult see, et kui teisel osapoolel koguneb palju e-kirju, siis ei saa vastust nii ruttu kui helistades või kohale minnes), sest vestlust on hiljem alati võimalik tagantjärele kontrollida/taasesitada ning sellises kontekstis tihtipeale ei oma emotsioonid väga suurt rolli - tahetakse kokku leppida konkreetses asjas/soovitakse küsimust mingile vastusele ja sellega suhtlus lõpeb.
Seevastu on oluline roll emotsioonidel just sõpradega Internetis vesteldes ning õnneks on selletarbeks leiutatud emotikonid. Leian, et need on tegelikult üsnagi tänuväärsed asjad - palju (eriti nooremana) on mul olnud situatsioone, kus just emotikonide kasutamata jätmise tõttu olen arvanud, et inimene mõtleb midagi kurjasti/tuimalt ning olen seetõttu kas tujust ära olnud või jõudnud mõelda enda jaoks mingi hullema stsenaariumi, kui olukord seda tegelikult väärt on. Ma ei arva, et emotikone peaks kasutama suurtes kogustes, kuid kaheti mõistetavate lausete lõppu võiks minu arvamusel (sellest meeletult laiast valikust) lisada kas või ühe oma tundeid/tuju väljendava smaili. Küll aga on inimestel erinev maitse ning paljudele neid kasutada ei meeldi. Oma suhtlusringkonnas pikapeale tekib ikka arusaam sellest, kes viitsib emotikone rohkem ja kes vähem kasutada, kuid uute tutvuste puhul võib see esialgu arusaamatusi tekitada.
Teisest küljest on mul aga hea meel, et emotsioonide välja näitamine nn kohustuslik ei ole - vahel ongi tegemist olukorraga, kus ärritutakse ainult hetke emotsiooni ajel ning juba varsti on olukord ununenud. Samuti tööalaselt nt kliendiga meile vahetades on vahel ärritumine kerge tulema, kuid ega e-mailiga neile vastates seda välja ju ei näita ning eks see kokkuvõttes palju õigem ja parem lahendus olegi :)
Comments
Post a Comment